This post is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

Kotid olid enne kohal kui meie passikontrollist (kuigi ka see sujus nobedalt), Tez Touri suur kollane buss oli vastas ja viis meid otsejoones El Gounasse, ei mingit keerutamist mööda kõiki Hurghada hotelle. Ainus, mis veidi kurvastas, oli vastutulnud giidi tervitus : “Tere tulemast Aafrikasse, minu siinoldud kaheksa aasta jooksul on see kõige külmem talv!” No mis seal ikka, ilmateade lubas paari päeva pärast juba suveilma ja etterutates olgu öeldud, et nii ka läks. Tez Tour suutis üllatada veel sellega, et nende bussides oli Wifi täiesti olemas, aeglane küll, aga oli! Esimene ehmatus möödas, olime umbes poole tunni pärast oma Sheraton Miramari hotelli ees ja õige pea ka teki all magusat und magamas.

Kes pole El Gounas veel käinud, siis võin soojalt soovitada. Talvise golfisihtkohana täiesti arvestatav, otselend ja hinna-kvaliteedi suhe kohapeal igati paigas. Elamiseks tasub broneerida kas Sheraton Miramar, Mövenpick või Steigenberger. Kõik on suured viietärni (mööndustega) hotellid, kus alati vabu kohti. Olen neis kõigis elanud ja kõik nad on OK. Oleme ka rentinud nn.golfivillat, aga mitte just väga õnnestunult. Pilt ja tegelikkus olid liiga erinevad…

El Gounas on üks väljak, mis on suhteliselt lihtne, tasane ja nagu ikka kõrbes, liivane. Tiiaegadega võib tekkida probleeme, seega tuleb need eelnevalt broneerida. Turiste oli palju, eriti Madalmaadest ja Saksamaalt. Juba mitmendat aastat käivitatakse El Gounas uut golfiprojekti, Ancient Sands, aga see miskipärast ei arene ega arene, aga hädasti oleks vaja! Nimelt on El Gounast umbes tunnise sõidu kaugusel Soma Bay Resort oma väga hea reljeefse väljakuga ja veidi lähemal Madinat Makadi väljak Makadi Bay’s. Ka see väljak annab El Gouna omale “silmad ette”. Kes ainult golfi tahab mängida, sellele soovitaksin elamist ja mängimist Soma Bay’s, sealses uhkes Kempinski hotellis Cascades. Kes aga tahab ka muud, näiteks linna peal poes, turul ja restoranides käia, sellele soovitaksin siiski El Gounat. El Gouna suur trump on Abu Tig Marina ehk jahisadam, mis ei jää sugugi alla Euroopa väikestele mõnusatele sadamalinnadele.

Seal on piisavalt kauplusi, hotelle, kohvikuid ja restorane, ja loomulikult ka kauneid paate, mida vaadata ja unistada… Seal võiks soovitada näiteks uut Fanadir’i hotelli, kus oli väga hea õhtusöögi buffelaud ja hotell ise ka hubasem (loe:väiksem) kui need suured eelnimetatud hotellid. Ise plaanin järgmisel korral elada ja mängida Madinat Makadis. Sealne Jaz hotell oli igati noobel ja linnake koos mererannaga jalutuskäigu kaugusel.

Infoks veel niipalju, et kõik sealsed kuurortide 4 ja 5-tärni hotellid pakuvad dine-around teenust, mis tähendab seda, et kui oled ostnud majutuse koos poolpansioniga, siis nädala jooksul kolm korda võid õhtust süüa mõnes teises programmiga liitunud hotellis või restoranis.

Nüüd siis paar rida meie golfist. Reisi teemaks kujunes meeste suvise Trigolfi võistluse nn.talveformaat. Ehk kohapeal toimus võistlus kolmel eri väljakul, Soma Bay’s, Madinat Makadis ja El Gounas. Naisi oli meie reisil kolm, neist kaks golfimängijat, kes me küll võistlusele ei kvalifitseerunud, aga ega see meid eriti ei kurvastanud, sest tegime need ringid niisama mängurõõmust kaasa. Mehed mängisid ka prooviringe, paar vaprat olid isegi nii usinad, et tegid iga päev 18 rada.

Esimese võistlusringi mängisime Soma Bay’s, teise Madinat Makadis ja kolmanda El Gounas. Täpselt nii ma need väljakud pingeritta paneksingi. Soma Bay on kõige rohelisem, ilusam ja huvitavam. Väljak oli puupüsti täis ja näiteks esimest poolt mängisime venides umbes kolm tundi. Sealt on meelde jäänud maaliline par 3, kus griinile tuleb lüüa kõrgelt ülevalt justkui alla “merekurku”. Teine pool sujus juba paremini, kuna mitu gruppi meie ees mängisid ainult 9 rada. Sõitsime küll autoga, aga lõpetasime ikka praktiliselt pimedas ehk kell kuus.

Teine ring oli Madinat Makadis. Väidetavalt oli seal kastmissüsteem korrast ära ja seepärast väljak ka suht kuivanud moega, aga muidu täitsa huvitav. Meestele kindlasti raskem kui naistele, sest ma pole kuskil veel nii pikki vahemaid kollaste ja punaste tiide vahel näinud. Esimene pool oli lihtsam, aga teine enam mitte, sest äkitselt olid kõik rajad väga mägised. Näiteks 11 rajal, par 4, õnnestus mul pall ilusasti griini ette sokutada, seda pole varem juhtunud! Löök oli otse, tabamine hea ja nii see pall siis muudkui veeres ja veeres. Kuuldavasti lõi meestevõistluse võitja samamoodi lausa pikalt üle griini. Aga siis läks tõesti karmiks, sest ka radadevahelised üleminekud olid seal päris pikad ja käru oli üles-alla väga raske sikutada. Kui lõpuks klubihoonesse jõudsime, tuli meie ees autoga mänginud Saksa paar meid lausa õnnitlema, et me nii vaprad olime ja neil kenasti kannul püsisime. Nii Somas kui Makadis tahaks kindlasti uuesti mängida.

Kolmas ring oli “koduväljakul” El Gounas, kus kõik meist olid varem juba mitu ringi mänginud. Ja see oli suur pluss, sest sel päeval möllas seal sisuliselt kõrbetorm. Käru koos bägiga oli pidevalt kummuli ja aeg-ajalt tuli ennast ka jalad harkis tugevalt vastu maad suruda, et püsti jääda. Pall lendas koos tuulega ja siin oli eelis neil, kes oskasid ja julgesid tuult “lugeda”. Korduvalt tuli suund võtta fairway asemel näiteks palmisalu, liivavälja või vee peale. Mida aeg edasi, seda vaiksemaks tuul jäi ja kokkuvõtteks võib öelda, et oli põnev kogemus. Et mitte üldsõnaliseks jääda, olgu siinjuures ka meeste võitjad ära toodud. Talvise Trigolfi võitja on Mehis Luik, teine koht Jüri Tiitus ja kolmas Jaak Nõu.

Lõpetuseks olgu veel öeldud, et ei ole mingit põhjust Egiptuse golfikuurortidesse skeptiliselt suhtuda, head hotellid, greenfeed alla 100 euro, pruuniks saime end ka päevitada ja meres ujuda. Toit pole seal just gurmee, aga kõhutõppe ka keegi ei jäänud. Kohalikest veinidest võib juua valget, punane ei kvalifitseeru. On ka veinimaade veine, aga keskpärase Prantsuse veini eest hotelli restoranis 75 eurot maksta on liig mis liig, aga sellised need hinnad seal on (kohalik valge joodav Jardine de Nile maksis 25 eurot). Kogenud reisijad võtavad kodust näiteks dzinnipudeli kaasa ja turgutavad end õhtuti dzinn-toonikuga. Nii tegime meiegi.

Vabariigi aastapäeva pidulikul õhtusöögil aga ei koonerdanud keegi ja kodumaa terviseks sai mitu pitsi ehtsat Smirnoffi ja Absoluti tellitud. Restoranis oli olemas pudel Smirnoffi ja veerand pudelit Absoluti, ilmselgelt puudub seal selliste jookide järele nõudlus…

Viimasel päeval golfist tulles tekkis isegi mõte, et jääks veel nädalaks, seega, oli päris mõnus golfireis jälle!

Tõe huvides tuleb mainida, et see reis sai alguse hoopiski Türgist, Belekist, kus osalesime IAGTO golfireiside messil. Türgi oli üle ootuste euroopalik, puhas ja korras. Näiteks Antalya lennujaama teenindus oli super, eeskujuks paljudele maailma lennujaamadele. Siselennud Istanbulist tegime Atlas Jet nimelise kohaliku lennufirmaga  ja erinevalt paljudest check-in teenindajatest, vedasid türklased meie veidi ülekaalulise golfikoti ise lahkelt saali teise otsabulky pagasi lindile, ja veel naeratuse saatel!

Loomulikult ei saa mainimata jätta Beleki superhotelli Maxx Royali korraldatud vastuvõttu messil osalenud umbes kaheksasajale inimesele. Üllatusi jätkus terveks õhtuks – alates jääst valatud baarilettidega ja lõpetades hiidkarkudel turnivate tütarlastega, kes ööklubisse sisenejatele seebimulle pähe puhusid, see oli tõesti võimas! Golfisõpradele muuhulgas soovitus, et Belekis olles ei tohiks mingil juhul jätta mängimata Lykia Links väljakut, mis on väidetavalt mandri-euroopa parim links-tüüpi väljak.

Ja algaski 17-tunnine lend Istanbulist Doha kaudu Melbourne. Tänu Air Quatari suurepärasele teenindusele möödusid need tunnid sõna otseses mõttes „lennates“. Melbourne võttis meid vastu päikeseliselt, kuigi ega seda päikest meile kogu kahenädalase sealviibimise ajal palju ei jätkunud. See aga polnudki peamine, Austraalia oli isegi tavatult jaheda ja vihmase kevadilmaga super!

Seekordne Presidents Cup mängiti  Royal Melbourne väljakul 15-20.novembrini. Kuna tegemist on maailma ühe vaadatuima golfivõistlusega, siis võite ju isegi arvata, kui palju rahvast sinna kogu maailmast kokku oli sõitnud! Meil oli ostetud Presidents Cup pakett, mis sisaldas majutust, laupäeva-pühapäeva võistluste pileteid ja reedeõhtust vastuvõttu Crown Palladium Hotel & Casinos, kus mängijad ja nende tiimid elasid. Üldiselt oli see tark tegu, et pakett ette broneerida, sest sinna kuulus ka transport väljakule ja tagasi, mis sujus tõrgeteta. Ainuke „tilk tõrva meepotis“ olid meie üliväikesed hotellitoad, kuhu koos golfibägiga oli tõesti keeruline ära mahtuda. See olevat sealne standard, mis omakorda on üle võetud vanalt healt Inglismaalt. Hotelli nimi oli Rendezvous ja asukoht suurepärane, otse keskvaksali vastas. See omakorda võimaldas jala kesklinnas igale poole jõuda ja näiteks esimesel (ja ka teisel) ööl oli sellest palju kasu, kuna üheksatunnisest ajavahest tingituna ei tulnud und ja siis jalutasime ikka mitu tiiru ümber lähikvartalite. Eriti vilgas ööelu käib Melbournes hiinalinnas ja veidi kaugemal Fitzroys.

Nüüd võistlusest. Laupäevane formaat oli hommikupoole foursome ja pealelõunat fourball. Selleks hetkeks oli USA võistkond juba kindlalt juhtimas, aga päeva lõpuks oli nn.International tiim veidi järgi rebinud ja väike lootus „omade“ võiduks veel säilinud. Võistluse vaatamiseks valib igaüks endale sobiva koha ja viisi, kas käib oma lemmikutega kaasas või valib tribüünil koha. Iga griini juures on tribüünid, kus võimalik istudes võistlust jälgida.Tõsi küll, selleks peab oma koha ikka väga aegsasti „broneerima“, mis tähendab seda, et kui näiteks tahad 14.raja par 3 tribüünil istudes avalööke, chippe ja putte näha, tuleb ca 2 tundi enne kui mängijad sinna jõuavad, seal istuda ja lihtsalt oodata. Nii meie ka tegime, käies siis kordamööda kõrvalradadel kas avalööke või putte vaatamas. Igalpool olid ka suured ekraanid, seega pidev ülevaade väljakul toimuvast täiesti olemas. Mis puutub pealtvaatajatesse, siis ilmselgelt oli enamus publikut rahvusvahelise tiimi poolt ja seda nad ka häälekalt väljandasid. Paljud „killud“ jäid meile kahjuks arusaamatuks, sest need kõlasid aussi-keeles valjude naerupahvakute saatel. Aga tuleb tunnistada, et endiselt on suurim publikumagnet Tiger, kes oma parima mängu tegigi alles viimasel päeval. Pühapäeval mängiti individuaalsed matshid ja sellega andsid ameeriklased „meile“ lõpliku hävitava löögi. Ajaloo huvides olgu veel öeldud, et Presidents Cup’i on mängitud kokku 9 korda ja ainult korra on rahvusvahelised ameeriklasi võitnud. See juhtus 1998. aastal, mil mängiti sealsamas Royal Melbournes … aga paraku ajalugu ei kordunud. 2003 Fancourtis, Lõuna-Aafrikas jäi seis viiki.

Mainimata ei saa ka jätta reedeõhtust vastuvõttu Crown’es, kus laval esinesid mõlema võistkonna kaptenid, Fred „sock-and gloveless“ Couples ja Austraalias ülipopulaarne Greg „Shark“ Norman. Muusika mängis, lauad olid lookas ja veini voolas ojadena. Kõige tipuks oli neil, kes vaevusid väikese järjekorra ära seisma, võimalus ehtsa Presidents Cup karikaga pilti teha.

Meie endi golfikogemus Melbournest piirdus vaid ühe väljakuga, milleks oli Sandhurst, Home of Australian PGA.  Ja veel, minu Melbourne restoranisoovitus austraalia moodsa köögi sõpradele oleks Russell Streeti Hyatt hotelli kõrval asuv PM 24, kus pakutud lamb rack ületas kõik ootused. Kahju ainult, et meil selle kena linna jaoks nii vähe aega jäi, kuulsale St.Kilda tänavale ei jõudnudki. Samas, viimasel hommikul jõudsin läbi joosta Queen Victoria Marketist, vanalt ja väärikalt turult, kus müüdi kõike ja nagu hiljem teiste kohtadega võrreldes selgus, ka vägagi soodsate hindadega. Üldjoontes aga liigitaksin Austraalia siiski pigem kallite riikide hulka. Näiteks nende oma heade veinide hinnad algasid umbes paarikümnest dollarist ja vast ühe kuulsaima Austraalia veini Penfolds Grange mõne viimase aastakäigu sai veinipoest osta 589 dollariga.

Olemegi jõudnud veinide juurde ja neid ei ole Austraalias mitte vähe! Isegi lennujaamas tervitas meid suur silt Free Wine Tasting! Veinidegusteerimised on sealmaal väga populaarsed ja sõnaühend Cellar Door just sellist maitsmis-ja kaasamüügi kohta tähendabki.

Melbournest lõunasse jääb Morningtoni poolsaar ja seal sattusime nooblisse Montalto veinimajja. Superhästi hooldatud viinapuud, kaunis roosiaed, skulptuurid ja loomulikult head veinid. Sõime sealses restoranis kerge lõuna ja kõik tellitud toidud meenutasid taldrikul pigem kunstiteoseid kui lihtsalt sööki. Näitena võiks tuua risotto kalmaari ja suvikõrvitsa õitega või taignas küpsetatud artishoki herne-ja baklazhaanikasmes, kuidas tundub? Igatahes oli väga maitsev!

Järgmiseks Sydney, vapustav suurlinn, kus kõik omal kohal. Sydneyst leiad mitu eripalgelist linna, tegelikult linnaosa, mis kõik on täiesti erinevad, aga koos moodustavad nad suurepärase terviku.

Tegime linnaekskursiooni Captain Cooki katamaraaniga ja see oli üks väga õige tegu, sest mere poolt olid kauneimad vaated nii pilvelõhkujatele, kuulsale ooperiteatrile, Harbour sillale, luksvilladele, liivarannale … kogu kaunile kesklinnale. Jalutasime Watsons Bays, kalaturul ja hiljem Bondi beachil. Palju tänu selle eest, et nii lühikese aja jooksul Sydneys nii palju nägime, võlgneme sealsele Eesti päritolu Ranniko perekonnale. Nemad viisid meid ka Eesti Majja, kus neljapäeviti toimuvad eestlaste spontaansed kokkusaamised. Õhtul tehakse süüa ja aeg-ajalt on ka väike programm. Meie neljapäeval keetis maitsva seljanka laevakapten Toomas, kellelt ka kuulsime, et koos nn.uute eestlastega peaks Austraalia Eesti kogukonna suurus olema juba ligi 5000!

Sydney golfielamused kogunesid kolmelt väljkult. Uhkeim oli vast New South Wales’i väljak, kus korduvalt on toimunud ka Australian Open, viimati aastal 2007. Väljak on planeeritud looduskaitsealale, esimest korda mängides päris raske, sest on palju pimedaid dogleg’e ja reljeefseid fairway’sid, rääkimata suurtest tõstetud griinidest, mida raske lugeda. Klubihoone oli vaatamisväärsus omaette, ajalugu õhkus vastu rasketelt meistrite nimesid täis seinapannoodelt, hiiglaslikest puhkeruumidega riietusruumidest ja kaminasaalist. Teise golfiringi mängisime pühapäevase klubivõistlusena meie vastuvõtja Hillari koduklubis. See on väljakujunenud traditsioon, et pühapäeviti toimuvad võistlused, kus kõik aktiivsed mängijad osaleda soovivad. Meie tiiaeg oli näiteks hommikul kell seitse ja rajale õnnestus pääseda ainult seetõttu, et keegi jäi tulemata. Golf on ääretult populaarne ja ainuüksi Sydney ümbruses on rohkem kui 200 väljakut. Need väljakud on aga vähemalt nädalalõppudel nii ülekoormatud, et laupäevased tiiajad tuleb klubiliikmete vahel välja loosida, kuna kõik soovijad lihtsalt ei mahu mängima. Kolmanda golfiringi mängisime Hunter Valley’s Greg Normani Vintage väljakul. Jällegi superelamus, kuigi ilm oli vihmane ja väljak märg mis märg. See-eest oli aga, mida vaadata. Pidevalt hajutasid meie tähelepanu pallide löömiselt kängurud. Neid nägime peaaegu igal rajal ja karjade kaupa. Need ei olnud mingid pisikesed wallabyd vaid ikka pea inimese pikkused suured kängurud. Korra tekkis isegi väike hirm, kui üks Big Boy griinil pikalt meid vaatama jäi, aga nad on inimestega nii harjunud, et kui lähemale minna, siis hüppavad elegantselt lihtsalt minema.

Hunter Valley’s toimus meil ka väga eriline kohtumine kohas, mille nimi on Peacock Hill Winery. Selle koha omanikud on eestlane Silvi ja kreeklane George. Veiniesitlust eesti keeles kuulata oli tõeliselt sürr kogemus, eriti veel kui mõelda, et see toimus maakera kuklapoolel. Veel üks kord sai kinnitust tõsiasi, et hakkajaid eestlasi leidub kõikjal.

Viimasena tahaks soovitada külaskäiku Victor Churchilli lihapoodi, mis meenutab pigem moodsa kulinaaria muuseumi kui tavalist lihakarni. Kas tõesti nii on ka võimalik liha ja lihatooteid eksponeerida, ei usuks, kui ise poleks näinud! Ja enne veel kui pakkima hakata, võiks nautida tassi kohvi ja musta-ploomi-kreemikooki ühes Bourke Street pagaritöökodadest.

Oi siiski veel midagi, Ugg’id tuleks ka Austraaliast kaasa tuua, parim hinna-kvaliteedi suhe maailmas.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ilmselgelt nägime ja kogesime ainult murdosa sellest, mida kõike Austraalial on pakkuda, ega siis muud kui uut reisi ootama!