Meie pikalt-pikalt planeeritud reis Austraaliasse, Melbourne, Presidents Cupi vaatama, on nüüd teoks tehtud. Tuleb kohe öelda, et oli väga lahe! Kindlasti oli nende positiivsete muljete peamiseks põhjuseks „down-under“ maa sõbralikkus ja inimeste hoopis mõnusam ellusuhtumine kui meie väikesel kodumaal.

Tõe huvides tuleb mainida, et see reis sai alguse hoopiski Türgist, Belekist, kus osalesime IAGTO golfireiside messil. Türgi oli üle ootuste euroopalik, puhas ja korras. Näiteks Antalya lennujaama teenindus oli super, eeskujuks paljudele maailma lennujaamadele. Siselennud Istanbulist tegime Atlas Jet nimelise kohaliku lennufirmaga  ja erinevalt paljudest check-in teenindajatest, vedasid türklased meie veidi ülekaalulise golfikoti ise lahkelt saali teise otsabulky pagasi lindile, ja veel naeratuse saatel!

Loomulikult ei saa mainimata jätta Beleki superhotelli Maxx Royali korraldatud vastuvõttu messil osalenud umbes kaheksasajale inimesele. Üllatusi jätkus terveks õhtuks – alates jääst valatud baarilettidega ja lõpetades hiidkarkudel turnivate tütarlastega, kes ööklubisse sisenejatele seebimulle pähe puhusid, see oli tõesti võimas! Golfisõpradele muuhulgas soovitus, et Belekis olles ei tohiks mingil juhul jätta mängimata Lykia Links väljakut, mis on väidetavalt mandri-euroopa parim links-tüüpi väljak.

Ja algaski 17-tunnine lend Istanbulist Doha kaudu Melbourne. Tänu Air Quatari suurepärasele teenindusele möödusid need tunnid sõna otseses mõttes „lennates“. Melbourne võttis meid vastu päikeseliselt, kuigi ega seda päikest meile kogu kahenädalase sealviibimise ajal palju ei jätkunud. See aga polnudki peamine, Austraalia oli isegi tavatult jaheda ja vihmase kevadilmaga super!

Seekordne Presidents Cup mängiti  Royal Melbourne väljakul 15-20.novembrini. Kuna tegemist on maailma ühe vaadatuima golfivõistlusega, siis võite ju isegi arvata, kui palju rahvast sinna kogu maailmast kokku oli sõitnud! Meil oli ostetud Presidents Cup pakett, mis sisaldas majutust, laupäeva-pühapäeva võistluste pileteid ja reedeõhtust vastuvõttu Crown Palladium Hotel & Casinos, kus mängijad ja nende tiimid elasid. Üldiselt oli see tark tegu, et pakett ette broneerida, sest sinna kuulus ka transport väljakule ja tagasi, mis sujus tõrgeteta. Ainuke „tilk tõrva meepotis“ olid meie üliväikesed hotellitoad, kuhu koos golfibägiga oli tõesti keeruline ära mahtuda. See olevat sealne standard, mis omakorda on üle võetud vanalt healt Inglismaalt. Hotelli nimi oli Rendezvous ja asukoht suurepärane, otse keskvaksali vastas. See omakorda võimaldas jala kesklinnas igale poole jõuda ja näiteks esimesel (ja ka teisel) ööl oli sellest palju kasu, kuna üheksatunnisest ajavahest tingituna ei tulnud und ja siis jalutasime ikka mitu tiiru ümber lähikvartalite. Eriti vilgas ööelu käib Melbournes hiinalinnas ja veidi kaugemal Fitzroys.

Nüüd võistlusest. Laupäevane formaat oli hommikupoole foursome ja pealelõunat fourball. Selleks hetkeks oli USA võistkond juba kindlalt juhtimas, aga päeva lõpuks oli nn.International tiim veidi järgi rebinud ja väike lootus „omade“ võiduks veel säilinud. Võistluse vaatamiseks valib igaüks endale sobiva koha ja viisi, kas käib oma lemmikutega kaasas või valib tribüünil koha. Iga griini juures on tribüünid, kus võimalik istudes võistlust jälgida.Tõsi küll, selleks peab oma koha ikka väga aegsasti „broneerima“, mis tähendab seda, et kui näiteks tahad 14.raja par 3 tribüünil istudes avalööke, chippe ja putte näha, tuleb ca 2 tundi enne kui mängijad sinna jõuavad, seal istuda ja lihtsalt oodata. Nii meie ka tegime, käies siis kordamööda kõrvalradadel kas avalööke või putte vaatamas. Igalpool olid ka suured ekraanid, seega pidev ülevaade väljakul toimuvast täiesti olemas. Mis puutub pealtvaatajatesse, siis ilmselgelt oli enamus publikut rahvusvahelise tiimi poolt ja seda nad ka häälekalt väljandasid. Paljud „killud“ jäid meile kahjuks arusaamatuks, sest need kõlasid aussi-keeles valjude naerupahvakute saatel. Aga tuleb tunnistada, et endiselt on suurim publikumagnet Tiger, kes oma parima mängu tegigi alles viimasel päeval. Pühapäeval mängiti individuaalsed matshid ja sellega andsid ameeriklased „meile“ lõpliku hävitava löögi. Ajaloo huvides olgu veel öeldud, et Presidents Cup’i on mängitud kokku 9 korda ja ainult korra on rahvusvahelised ameeriklasi võitnud. See juhtus 1998. aastal, mil mängiti sealsamas Royal Melbournes … aga paraku ajalugu ei kordunud. 2003 Fancourtis, Lõuna-Aafrikas jäi seis viiki.

Mainimata ei saa ka jätta reedeõhtust vastuvõttu Crown’es, kus laval esinesid mõlema võistkonna kaptenid, Fred „sock-and gloveless“ Couples ja Austraalias ülipopulaarne Greg „Shark“ Norman. Muusika mängis, lauad olid lookas ja veini voolas ojadena. Kõige tipuks oli neil, kes vaevusid väikese järjekorra ära seisma, võimalus ehtsa Presidents Cup karikaga pilti teha.

Meie endi golfikogemus Melbournest piirdus vaid ühe väljakuga, milleks oli Sandhurst, Home of Australian PGA.  Ja veel, minu Melbourne restoranisoovitus austraalia moodsa köögi sõpradele oleks Russell Streeti Hyatt hotelli kõrval asuv PM 24, kus pakutud lamb rack ületas kõik ootused. Kahju ainult, et meil selle kena linna jaoks nii vähe aega jäi, kuulsale St.Kilda tänavale ei jõudnudki. Samas, viimasel hommikul jõudsin läbi joosta Queen Victoria Marketist, vanalt ja väärikalt turult, kus müüdi kõike ja nagu hiljem teiste kohtadega võrreldes selgus, ka vägagi soodsate hindadega. Üldjoontes aga liigitaksin Austraalia siiski pigem kallite riikide hulka. Näiteks nende oma heade veinide hinnad algasid umbes paarikümnest dollarist ja vast ühe kuulsaima Austraalia veini Penfolds Grange mõne viimase aastakäigu sai veinipoest osta 589 dollariga.

Olemegi jõudnud veinide juurde ja neid ei ole Austraalias mitte vähe! Isegi lennujaamas tervitas meid suur silt Free Wine Tasting! Veinidegusteerimised on sealmaal väga populaarsed ja sõnaühend Cellar Door just sellist maitsmis-ja kaasamüügi kohta tähendabki.

Melbournest lõunasse jääb Morningtoni poolsaar ja seal sattusime nooblisse Montalto veinimajja. Superhästi hooldatud viinapuud, kaunis roosiaed, skulptuurid ja loomulikult head veinid. Sõime sealses restoranis kerge lõuna ja kõik tellitud toidud meenutasid taldrikul pigem kunstiteoseid kui lihtsalt sööki. Näitena võiks tuua risotto kalmaari ja suvikõrvitsa õitega või taignas küpsetatud artishoki herne-ja baklazhaanikasmes, kuidas tundub? Igatahes oli väga maitsev!

Järgmiseks Sydney, vapustav suurlinn, kus kõik omal kohal. Sydneyst leiad mitu eripalgelist linna, tegelikult linnaosa, mis kõik on täiesti erinevad, aga koos moodustavad nad suurepärase terviku.

Tegime linnaekskursiooni Captain Cooki katamaraaniga ja see oli üks väga õige tegu, sest mere poolt olid kauneimad vaated nii pilvelõhkujatele, kuulsale ooperiteatrile, Harbour sillale, luksvilladele, liivarannale … kogu kaunile kesklinnale. Jalutasime Watsons Bays, kalaturul ja hiljem Bondi beachil. Palju tänu selle eest, et nii lühikese aja jooksul Sydneys nii palju nägime, võlgneme sealsele Eesti päritolu Ranniko perekonnale. Nemad viisid meid ka Eesti Majja, kus neljapäeviti toimuvad eestlaste spontaansed kokkusaamised. Õhtul tehakse süüa ja aeg-ajalt on ka väike programm. Meie neljapäeval keetis maitsva seljanka laevakapten Toomas, kellelt ka kuulsime, et koos nn.uute eestlastega peaks Austraalia Eesti kogukonna suurus olema juba ligi 5000!

Sydney golfielamused kogunesid kolmelt väljkult. Uhkeim oli vast New South Wales’i väljak, kus korduvalt on toimunud ka Australian Open, viimati aastal 2007. Väljak on planeeritud looduskaitsealale, esimest korda mängides päris raske, sest on palju pimedaid dogleg’e ja reljeefseid fairway’sid, rääkimata suurtest tõstetud griinidest, mida raske lugeda. Klubihoone oli vaatamisväärsus omaette, ajalugu õhkus vastu rasketelt meistrite nimesid täis seinapannoodelt, hiiglaslikest puhkeruumidega riietusruumidest ja kaminasaalist. Teise golfiringi mängisime pühapäevase klubivõistlusena meie vastuvõtja Hillari koduklubis. See on väljakujunenud traditsioon, et pühapäeviti toimuvad võistlused, kus kõik aktiivsed mängijad osaleda soovivad. Meie tiiaeg oli näiteks hommikul kell seitse ja rajale õnnestus pääseda ainult seetõttu, et keegi jäi tulemata. Golf on ääretult populaarne ja ainuüksi Sydney ümbruses on rohkem kui 200 väljakut. Need väljakud on aga vähemalt nädalalõppudel nii ülekoormatud, et laupäevased tiiajad tuleb klubiliikmete vahel välja loosida, kuna kõik soovijad lihtsalt ei mahu mängima. Kolmanda golfiringi mängisime Hunter Valley’s Greg Normani Vintage väljakul. Jällegi superelamus, kuigi ilm oli vihmane ja väljak märg mis märg. See-eest oli aga, mida vaadata. Pidevalt hajutasid meie tähelepanu pallide löömiselt kängurud. Neid nägime peaaegu igal rajal ja karjade kaupa. Need ei olnud mingid pisikesed wallabyd vaid ikka pea inimese pikkused suured kängurud. Korra tekkis isegi väike hirm, kui üks Big Boy griinil pikalt meid vaatama jäi, aga nad on inimestega nii harjunud, et kui lähemale minna, siis hüppavad elegantselt lihtsalt minema.

Hunter Valley’s toimus meil ka väga eriline kohtumine kohas, mille nimi on Peacock Hill Winery. Selle koha omanikud on eestlane Silvi ja kreeklane George. Veiniesitlust eesti keeles kuulata oli tõeliselt sürr kogemus, eriti veel kui mõelda, et see toimus maakera kuklapoolel. Veel üks kord sai kinnitust tõsiasi, et hakkajaid eestlasi leidub kõikjal.

Viimasena tahaks soovitada külaskäiku Victor Churchilli lihapoodi, mis meenutab pigem moodsa kulinaaria muuseumi kui tavalist lihakarni. Kas tõesti nii on ka võimalik liha ja lihatooteid eksponeerida, ei usuks, kui ise poleks näinud! Ja enne veel kui pakkima hakata, võiks nautida tassi kohvi ja musta-ploomi-kreemikooki ühes Bourke Street pagaritöökodadest.

Oi siiski veel midagi, Ugg’id tuleks ka Austraaliast kaasa tuua, parim hinna-kvaliteedi suhe maailmas.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ilmselgelt nägime ja kogesime ainult murdosa sellest, mida kõike Austraalial on pakkuda, ega siis muud kui uut reisi ootama!